Orginaal (Akuma Jou Drakula JP) tuli välja 1988 ja ma mäletan kui Rootsis seda kuskil 1989 täiega mängisin. Fantastiliselt ilusa graafikaga mäng, mille arcade asus mu kodu lähedal ühes motellis ning mis sõi ka enamus mu taskurahast. Tagant järele ma muidugi olen mõistnud, et tegemist oli ilmselge raha välja pumpamisega, sest mängu oli võimatu lõpetada.Võimatult raske. Peale selle on seal ainult 3 jätkamis (continnue) võimalust ennem, kui kõik uuesti otsast peale peab mängima.
Hiljem mängisin ta emulaatoril sohki teges läbi ja imestan, miks nad selle nii raskeks tegid, sest mäng on fantastiliselt ilus ja nauditav. Veel palju hiljem Jaapanis olles, nägin, et Konami laskis selle välja uuesti mingi 100 klassikalise mängu seerias PS2'le. Ma ostsin selle versiooni endale ja kaasa sain 1 mini dvd kus on esimest kahest levelist video ja igast reklaami ja isegi VJ tehtud loll graafika, kus siis 6 mintti mängib Castlevaania lugu taustal. Haige. Teine mini plaat on siis Haunted Castle sound chip helid. Ja kõige haigem on see, et nad pole isegi viitsinud muuta raskuse levelit mängus. Täpselt sama nagu vanasti oli: võimatu lõpetada. Aga ikkagi tore, et olemas on see vana mäng, sest see toob tagasi mälestusi. Mäletan, et kuskil 90 keskel isegi kaalusin orginal JAMMA PCB Haunted Castle osta aga see jäi millegi pärast ära.
Orginaal Haunted Castle - Akuma jou Drakula kabinett ja PCB
Hakkasin otsima oma vanade mängu ajakirjade seas, et leida Final Fantasy 3 reklaami ja selle õiget müügihinda. Ja leidsingi- 859Sek (plus posti kulud), nii, et eriti mööda ei pannudki oma eelmises postituses. Peaks ka mainima, et lisaks on veel vaja soetada adapter, et seda USA mängu üldse oma Pal SNES'i peal mängida saaks. See ka veel maksis oma 300-400 krooni. Siis mõne aja pärast muutis Nintendo chippe mängu kassettide sees ja see converter enam uute mängudega ei töötanud - pidid uue ostma.
Virtuaalne Reaalsus - Fantaasia mis saab reaalseks.
Samas, edasi sirvides ledsin ma nagu alati vanade ajakirjadega naljaka HYPE artikli, mis just räägib mängude tulevikust. "Virtuaalne Reaalsus on meil varsti kodus!!!". Kohe näha, kus Nintendo oma fantastilisele "Virtual Boy"'le inspiratsiooni sai. Rootsis oli üks populaarne mängude telesaade, kus võistlejad ajasid üksteist taga virtuaalses maailmas. See maailm nägi sarnane välja nagu Vitual Fighter polygoonide segadus ning mis liikus umbes 15 kaadrit sekundis. Hullult veniv.
Orbotron (all oleval pildidl) oli ka populaarne. Sind kinnitati rõngasse, mis oli teise rõnga sees ja see veel omaette ühe rõnga sees ja siis hakkasid seal ringi pöörlema. Ma oleks vist kõik ümbruskonna täis oksendanud kui seda oleks proovinud aga mäletan et Rootsis oli Orbotroni erinevatel üritustel näha ning alati oli hulk lolle ootamas selle järjekorras. Aga aeg on näidanud, et ei olnud see Virtuaalne Reaalsus kõige tähtsam ja Orbotron on ka kuhugi ära kadunud.
Siin all oleval artiklis räägitakse et Nintendo teeb koostööd Silicon Graphicuga ja uus väga võimas masin on valmistamisel. Mõni aasta hiljem ilmus siis Nintendo 64.
Final Fantasy II oli nüüd läbi mängitud ja uut kraami oli vaja. Teadsin et planeeritakse FF3 ja jäin täiega ootama. Tegemist oli ikkagi uue teemaga minu jaoks - RPG. Nii siis see aasta möödus ja Rootsi importfirmad hakkasid hoolega eeltellimis reklaame tegema - Telli FF3 ja saa mingi kräpp tasuta. Loomulikult panin ennast broneerimis järjekorda ja maksin ilusti enda 920SEK ära. Haige ongi see, et mäng ei ilmunud Euroopas ja kui tahtsid nautida FF3 pidid USA versiooni hankima, mis siis maksis nagu Neo Geo kassett juba. Sellel ajal 920 Sek oli umbes 2000 Eek. Ei liianda üle ka kus juures. Kui siis päev tuli ja mu postkastis oli silt, et pakk XXX mängu firmast on olemas; tundsin, et midagi väga põnevat ootab mind eest. Kui siis lõpuks mäng oli masinas ja intro vaadatud oli lihtsalt karp lahti. See mis mind ees ootas oli eepiline seiklus. Muusika tõi pisara silma ja käed värisesid. Niisis üks 14-15 aastane tatt hakkas FF3 läbi mängima. No mis seal ikka öelda: üks parimaid RPG mida siia maani olen mänginud. Graafika oli omal ajal täiesti vapustav 2D ja mängus sai isegi laulda ooperis! Laulsid valesti, kukkusid läbi ja pidid uuesti alustama - fantastika. Mäletan ka veel aega, kui Playstation tuli ja ma müüsin maha terve oma SNES kogumiku et osta PS. Niivisi siis läks FF2 ja FF3 ja Secrets of Mana jne 2000 Seki eest et osta 3000 Seki eest Playstation. Kahjuks pean tunnistama et päris varsti jäin ma nostalgiliselt igatsema oma Final Fantasy II ja III nii, et pidin need raskustega tagasi hankima. Pärast seda ma EI müü ühtegi hangitud konsolit või mängu. Mitu korda olen küll viimasel ajal mõelnud, et müüks oma krd WII ära aga OPS jälle ütleb et hakkad kahetsema ja siis olen ikka aru saanud, et tal on õigus. Ei tohi müüa asju enam ära. Nende väärdus on emotsionaalselt liiga kõrge.
Siin ka siis üks scan Super Play (endine Super Power) - Rootsi Mängude Ajakirjast "review" Final Fantasy III kohta.
Ljud tähendab- Heli , Spelbarhet - Mängimis taset, Grafik - Graafikat, Utmaning - Väljakutset. Et saada 96 totaal hindest oli väga, väga haruldane nägemus Super Poweris (Super Play)
Final Fantasy 2 oli see mäng, mille läbi ma esimest korda tutvusin Final Fantasy seeriaga. Mäng sellel ajal (1991) ei jätnud graafiliselt eriti suurt muljet aga esmapilk mängule oli petlik... Kui mängima hakkasin ja Final Fantasi II maailma sisse süvenesin olin ma aga täielikult haaratud. Story ja muusika viisid mind mängides emotsionaalselt uuele tasemele. Ma armusin täiesti RPG mängudesse ja kuulsin juba FF2 mängides kuulujutte, et Final Fantasy 3 on teepeal. Mäng pidi tulema siis täiesti uue graafilise lahendusega. Snes tõi oma hea helikaardiga Final Fantasy 2 mängu muusika (Nobuo Uematsu) täiesti uuele tasemele. Mida siis veel oodata Final Fantasy 3 lt? Ootused olid suured. Tänapäevalgi paljud Final Fantasy fännid räägivad, et kui hea oli ikka Final Fantasy 2 ja nende meenutustes mõlguvad mälestused mängu sisust ja atmosfäärist. Täna on FF2 SNES kassett päris kerge kätte saadav aga heas korras terve kogumik kus karp, kaardid, manual jne on heas korras ja mitte lõhki tiritud ja vastikuks suitsetatud on juba raskem kätte saada. Legendaarne mäng, mis hiljem tuli isegi Playstationile uuendatud graafikuga, nagu tehti Super Mario Allstars mängudega - Face Lift. Siin siis orginaal versioon oma täiuses.
Kuna olen ilge Castlevania fänn, just SOTN eriti siis pidin ka hankima mängu kust SOTN inspiratsiooni võttis. Eks Metroid mängud ka mõjutasid SOTN aga siiski oli tehtud juba üks Castlevania ennem, kus oli võimalik mängu lõpetada erinevaid teid pidi ja mängida peidetud karakteritega jne. Turbo Duo ise on siuke pool müsteerium NEC'i poolt, kes ka tegi "upgrade" oma masinale kogu aeg, täpselt nagu Sega tegi Megadrivele. Kasutajad olid suht segaduses Turbo Graphx, Hue cards, Turbo Duo Super CD ROM etc. See viimane mainitud oli kõige võimsam versioon ja sinna tulid ka enamus nii öelda ilusamaid 2d mänge. Graafika oli kuskil NES ja Super Nes vahel. Rondo Of Blood - Dracula X on ikkagi pigem 16-bit SNES poole. Mäng on just nende omaduste pärast suht populaarne kogujate hulgas ja mis tõttu ka natsa raskem kätte saada. Ainuke versioon ongi Jaapani oma. Varjant sellest mängust tuli ka hiljem SNES peale nimega Castlevania Dracula X (Euroopas Castlevania: Vampire's Kiss)aga see versioon ei olnud nii hea nagu orginaalNECTurbo Duo - PC Engine Super Cd Romi oma oli. Muusika oli palju halvem (PC Engin kasutas CD'd) ja graafika pettis kohati ja levelid olid täiesti teist moodi ülesse ehitatud. Sala karakter Mariaga ei saanud enam mängida on veel üks näidis. Rondo Of Blood alguses, kui mängima hakkad ja nime sisse kirjutad oli juba kuulda muusikat mis pärast Playstationi SOTN mängus kuulsaks sai.
Pean mainima, et kõiki Gameboy Castlevania versioone mul ei ole, kuna ma Castlevaniat "hand held" masinate peal eriti ei naudi. Ma tahaks neid mänge küll mängida aga pigem ikkagi suure ekraani peal. Kahju, et "Symphoni Of The Night" oli viimane mis tuli Playstationi peale ja ülejäänud uued versioonid tulid ja siia maani tulevad Nintendo GBA ja DS i peale. Tehku krt uus ja ilus SOTN moodi Castlevania 2D's PS3'le... aga ei, noorem põlvkond vist ikka ainult tahab ja mõistab 3D'd, mis siis et sitt ja ei mõju ega tööta aga ikka peab olema 3D, muidu nad ei osta jne. Minu meelest Castlevania AINULT töötab 2D's.
Neo Geo MVS (Multi Video System) (Arcade) on see platform, kus Metal Slug esimest korda ilmus. Usa's lasi Nazca 1996 välja ainult umbes 500 eksemplaari sellest mängust AES platformile. Neo Geo AES (Advanced Entertainment System - ehk kodu versioon). Neo Geo oli juba 1991 luksuslik mängumasin, mis tõi kasutajale koju täpselt sama kvaliteedi nagu masinad arcade mängusaalides. Siis juba maksid mängukassetid kuskil 2000 - 5000 eeki tükk. Sellepärast Neo Geo eriti populaarseks ei muutunud. Siis tuli juba Nintendo 16 bit jne. Pilt on Tokyos tehtud (2006) ja poosetan seal Jaapani Metal Slug orginaal versiooniga. Selle muretsesin endale ainult selleks, et maha müüa ja kasumit teenida. Paraku juhtus aga nii, et neo-geo foorumites (Minu lemmik foorm siis) ei usutud et tegemist on originaal mänguga ja kuidas sa tõestad, et sul on orginaal versioon käes? Piltidega? Varem juba levisid jutud kuidas müüakse võltsitud Metal Slug ühtesid kalli hinnaga. Praegune turu hind on kuskil 1300-1800 US. Tegin pilte igast detailist. Tegin videosid. Ikkagi ei usutud. Lõpuks ostis üks foorumiliige ta mult ära sama hinnaga millega ma selle ostsin. 900US. Plus minus null ja mõttetu pea- ja närvivalu samas aga tore kogemus. Päris võimas oli ikkagi hoida seda fantastilist mängu käes, mis siis, et ainult korraks.
Kellel huvi, siis siin on terve see müügiprotsess lugeda:
Üks päev Rootsis, kuskil 2002, läksin prügi ära viskama ja samal ajal leidsin selle Popeye prügi kastist. Kriime täis aga töötab ilusti. Pataka luuk oli ka olemas. Vahepeal veab.
1981 tuli arcade versioon Donkey Kong ja järgneval aastal ilmus Game & Watch versioon. Jällegi meie hoovis oli keegi kellel see olemas oli ja sai jälle laenata välja enda Donkey Kong Jr'i selle vastu. Kui patareid tühjaks said kasutasime vene "lapakat" patareid (3v vist), panime plus plussile ja minus miinusele ja niivisi laadisime nad uuesti täis.
Siin siis järgmine Game & Watch mäng "Mario Bros" 1983 aastast. See oli üks esimesi mänge mida sai laenata minu Donkey Kong Jr vastu kui ma väike olin, toona ei uskunud oma silmi, et ühel poisil meie hoovist (Tammsaare teel) omas seda. Ja peale selle oli Mario Bros kahel ekraanil! Toredad mälestused. Enamus mänge mida ma kogun on seotud kuidagi mu enda lapsepõlve mälestustega.
Hankisin selle endale Tokyost just nostalgia pärast. Masin oli väga suur pettumus kui ta välja tuli 1995. Igalt poolt hakkas vastukaja tulema, et masin ei ole õige 3D (pigem 2D ja 3D vahepeal) ja et lapsed ooksendavad pärast 15 minutit mängimist. AC adapterit ei olnud ostes masinaga kaasa ja ta rüüpas voolu 6 AA battareidest. Virtual Boy pidi olema asetatud kindlale pinnale ja siis pidid kuidagi moodi sisse vaatama ja mitte ennast liigutama, 10 minuti pärast olid sul veel krambid ka peale selle. Muidu kui mängida siis on ilusti aru saada Gunpei Yoko orginaalset ideed. Mees ise ka väitis et Nintendo kiirustas masina turule toomisest ja et see ei olnud veel tema poolt valmis arendatud. Igatahes, mul oli päris palju mänge sellele aga müüsin enamus nendest maha. Mingi "Red Alarm" ja "Mario Tennis" jne. Jäänud on ainult "Wario Land" mis on tegelt jube nunnu mäng ja väga ilus.
Virtual Boy masinaid on tehtud kokku kuskil 800 000 exemplaari ja tasa pisi vajub ajaloosse. Nindendo häbenes masinat nii palju, et see korjati tootmisest juba aasta hiljem ära.
Gunpei Yoko oli mees, kes on teinud ka palju teisi Game & Watch mänge. Nagu ennem postitatud "Donkey Kong JR" (1982), originaal Game Boy ja "Metroid" mängu looja. Meest taheti pärast Virtual Boy katastroofi Nindendost välja lükata. Yoko suri hiljem müstilises auto õnnetuses 1997. Paljud spekuleerivad et see oli kõik Nintendo poolt lavastatud aga noh, alati on kuulda igasuguseid konspiratsiooniteeooriaid kui mingi tuntud inimene sureb jne.
Masinat ma küll ei kasuta aga riiulis näeb see välja nagu mingi Alien TECH või pigem monument 90 date keskel olnud Virtuaal Reaalsuse "Hype" i kohta.
Neil Gaimani Sandman on minu jaoks väga oluline koomiks. Sõber Rootsist laenas neid mulle ja esimesest vihikust saati olin "hooked". Peale Sandmani lugemist, hakkasin taas aktiivsemalt koomikseid ostma.
Sandman Absolute seeriat on veidi raske lugeda just nende massiivsuse ja kaalu tõttu kuid suur hulk extra materjali ja suur formaat teeb ikkagi lugemise väga nauditavaks. Absolute versioonid on saanud ka uued värvid mida on ka kohe märgata. Extra materjalides leidub terve "Midnight Theatre" draftina ja palju scetch joonistusi. Sandmani fännidele väga soovitav komplekt.